Kevad saabub pärast pidu!

13. mail toimunud peoga pani laudkond Alati5 hooajale punkti ning seljataha on jäänud tegus ja meeldejääv kümnendipidude sari.

Möödunud Kerro pereklubi peo õhtuprogramm oli tihe ja show sedavõrd hullumeelne, et isegi tugevamal kerrolasel võttis silmad kirjuks. Laud oli kaetud hõrgutistega ja saalikaunistus võttis sõnatuks. Alati5, kes on Kerro pereklubis juba üsna tuntud tantsuetteastete poolest, oli ka seekord leidnud tantsijad oma laudkonnast. Saali täitsid suvises vormis päästjapoisid, pikajalgsed kankaanitantsijad ning ei puudunud ka paroodianumbrid. Tantsumuusikat mängis ansambel RMP ehk Raivo ja Meelise punt ning pidu kestis varasaste hommikutundideni.

Kuidas see kõik alguse sai ja kes on selle teostamise taga, sellest räägib korraldav laudkond.

ME ARMASTAME KERROT

Inge, räägi meile millal ja kuidas sündis peo teema ME ARMASTAME KERROT?

Inge Nuia: Ma arvan, et see võis olla juba sügisel. Laudkonna koosoleku pidasime aasta algul ning selleks hetkeks oli pool pidu paigas. Kuna meil on käimas kümnendite sari ja loosi saatel õnnestus võtta hooaja viimane pidu, siis soovisime panna punkti pidulikult, glamuurselt, tänapäevaselt ja pauguga. Meenutasime kuue viimase aasta säravaimaid hetki. Ideid ja valikut oli palju ja meie eelistus oli keskenduda pigem paroodiatele ja tantsunumbritele. Tekkis mõte teha galaõhtu ja kuna peole oli nime vaja, siis panime Me armastame Kerrot! Välja kukkus nii nagu alati, Alati viie moodi!

KOKK JA KUJUNDAJA

Teil oli laual mitmekülgne ja rikkalik menüü, kuidas sellega lood olid?

Inge Nuia: Esimene, mis paika sai oli menüü ja seda juba septembris Maarikaga ühel hommikul kohvi kõrval heietades. Soovisime rõhku panna suupistevalikule. Meie lauas vastutame toidu eest mina ja Maarika. Ka sel korral käisime tooraine järgi neljapäeval Tallinnas asuvas hulgilaos. Reede päeval on toidu ettevalmistamine ja õhtul kolisime täisvarustuses, nii söögid, dekoratsioonid kui ka kostüümid, terve laudkonnaga pritsumajja.

Mida erilist seekord pakkusite?

Inge Nuia: Uudseks olid südamekujulised praemunad, mille kõrval võis leida fooliumis küpsetatud kartuli, küüslaugu leivad, pelmeenid tartarkastmega, ahjuprae külmad lõigud ja makaronisalati nii kui nii. Laud oli lõpuks tühjaks söödud. Järgi jäi kaks lusikatäit makaronisalatit, viis portsu sülti, paar viilu juustu ja sinki ning mõned pelmeenid, mis vaagnalt lauale oli veerenud.

Tundus, et dekoratsioonidega nägite kõvasti vaeva, kust sellised originaalsed mõtted ja kuidas selle suure töö jaotasite?

Inge Nuia: Liisi idee oli kuulutus uksele teha ning otsustasimegi sellel peol rõhku panna puidule. Koosolekul tekkis ka mõte puitlaaste taldrikutena kasutada. Kauri lihvis ja õlitas buffeelaua toitude aluseid ja isa Rein korjas metsast sammalt lauale.

Kas kõik sujus ootuspäraselt või esines ka äpardusi?

Inge Nuia: Kõik ikka ei sujunud nii nagu soovisime. Me tahtsime kasutada dekoratsioonidena LED õhupalle aga heeliumi balloon, mis sai tellitud ja ekstra kohale toodud, osutus tühjaks. Idee jääb meil alles ja teeme selle ära Alati5 järgmisel peol.

PROOVID JA JUURDE SOOVID

Tüdrukud esitasid kankaani etteaste. Kuidas kulgesid proovid ja kas harjutasite palju?

Inge Nuia:

Reedel oli kaamera meil õhtuotsa sabas, mis meie proove just lihtsaks ei teinud, aga siiski midagi sai tehtud. Britaga tegime proovi kolm korda, kahju et enam laupäeval ei olnud selleks aega. Nagu ikka läks ka veidi sassi.

Üheskoos vaadati päästjatele pühendatud videolõiku, millele järgnes hoogne tuletõrjepoiste tants.

Kristjan, sina olid üks tuletõrje poistest, kes meile tantsu esitas. Kas harjutasid palju või on selle taga hoopis mõni hobi?

Kristjan Kivisaar: Vastan päris ausalt, et muusika valisin juba ammu välja ja plaan oli ka harjutada, aga nagu Alati5-el ikka välja kukub, siis kõik toimus viimasel hetkel ja väga väikse proovi tegime poistega reede hilisõhtul. Tegime teoorias järgmiseks päevaks väikse kondikava ja lõpuks saime enne peo algust poistega uuesti kokku. Muutsime ka loo endale meelepärasemaks ehk Gustav Paluoja lõikas ja kärpis siit sealt ja oligi juba väga äge. Ütlesime, et tuleb kuidas tuleb, et teeme ära ja kui sassi midagi läheb, siis on puhas inspiratsioon. Ühesõnaga - etteaste tuli meil ikkagi suhteliselt puusalt lastes!

DIIVA TURNER

Õhtu naelaks olid siiski paroodia numbrid. Parodeeriti nii kodumaiseid kui ka meretaguseid artiste. Liis, sina esitasid meile peo algul Tina Turnerit. Esmakordselt nägime Kerros paroodiat sellest legendaarsest diivast 2012. aastal Riina Kalveti esituses ja erinevus, mis mulle kohe silma paistis oli sinu kuldne jume. Räägi, kuidas selle saavutasid?

Liis Saad: Tina kuldne jume tuli meie soojast ja päikselisest kevadest. Ike viis mind Kariibidele seilama, enne nii suurejoonelist esinemist Kärus. Tegelikult oli väga raske endale seda grimmivärvi peale kanda. Pidin kindlalt esimesena saama esineda, sest peo keskel ennast ära värvida ja hiljem maha pesta, poleks olnud mõeldav.

Alati5 leivanumber Raivo, üle pika aja tõite Tõnuga Kerrosse tagasi Alati5 leivanumbri Maie ja Valduri. Kuidas kulges Teie taaskohtumine? Kas on lootust, et Maie ja Valdur teevad comebacki?

Raivo: Maie kohtumine Valduriga oli õnnelik, kuna Maie jäi Elduri ootele. Mis edasi juhtub, eks näe. Maie on dekreedis.

Põlvest põlve Rein, kui 90ndatel olite teie Mallega Alati5 aktivistid ja eestvedajad, siis kuidas sulle tundub, kas teie laudkonna noored saavad selle ametiga hakkama?

Rein: Ajad on küll palju muutunud, aga jah meie Alati5 noored on hästi omaks võtnud Kerro klubi olemuse ja kuidas see toimima peab, muidugi on Ingel nüüd suurem koormus kui 90-ndatel, kui söögi poole pealt olid põhitegijad Malle, Tõnis ja Inge. Inge on suutnud kõik meie laua noored ilusti ühte sammu astuma panna ja kui on peo korraldamine, aitavad kõik täpselt nii nagu meie ajal, et kaeti lauad koos, tehti toidud ja mõeldi peo sisu ja etteasted ühise jõuga. Eks igal laudkonnal on olnud halvemaid ja paremaid aegu, aga tõesti meie Alati5 noored saavad hetkel väga hästi hakkama ja kui suudan, annan oma panuse nii hästi kui oskan.

Mis edasi? Alati5 te olete järgekordselt hakkama saanud vinge peoga. Kas on mõtteid juba järgmiseks peoks?

Inge Nuia: (pööritab silmi) olen hetkel sellest peost veel tapetud ja ei taha Kerrole mõeldagi. Olen läbi ja ei kavatse täna voodist tõusta! Üks pidu on meil mõttes küll, aga see kõik oleneb sellest, mis kuu meil õnnestub välja loosida.

Sellisel positiivsel noodil lõpetab Kerro pereklubi oma hooaja ja saadab kerrokad väljateenitud suvepuhkusele. Olgu Teil kõigil päikesepaisteline ja seiklusterohke suvi. Kohtume järgmisel hooajal!

Laudkonda Alati 5 intervjueeris Tiia Tuisk 

Kevadekuulutajad Mikud-Mannid

Kätte on jõudnud laupäev ja aeg on seada suund maakodu poole - Kärusse. Seekord pole see kõigest tavapärane külastus isatallu vaid õhtuks ootas mind kutse kohalikule Kerro pereklubi üritusele.

Oleme ju ennegi kuulnud maaelu raskest ja üksluisest ning rutiinirohkest elust, kuid paljugi sõltub meist endist, kuidas me lisame oma ellu värvi. Käru külaelanikud on selleks lahenduseks leidnud omanäolise üritusterohke Kerro klubi. See kõrvaltvaatajale veidi mõistmatuks jääv „kommuun” on püsinud juba 40 aastat, mis seob omavahel küla nooremaid ja vanemaid elanikke. Üheskoos korraldatakse erinevaid üritusi ning see lisab maaelule paraja näputäie vürtsi. Tantsuõhtud, mida korraldatakse iga paari kuu tagant on täis meelelahutusliku programmi ja elavat tantsumuusikat. Nagu igal teiselgi klubil, määratakse ka Kerro klubis üheskoos hääletades juhtkond, kes vastutab eelarve ja muude tähtsate küsimuste eest. Sel aastal on perenaise rolli valitud Tiia Tuisk, kellele võlgnen ma võimaluse pääseda „kitsasringi” nimega Kerro.

ALEV TUKUB, ENT RAHVAS VALMISTUB.

Õhtuhakul on külaelanikud oma kodudesse varjunud ja tänavatel valitseb vaikus - käib usin ettevalmistus kauaoodatud õhtuks. Klubiliikmed näevad palju vaeva peoks määratud stiiliga kokkukäivate kostüümidega - sel korral on riietus kevadlilleline. Korraldav laudkond kaunistab Pritsimaja saali (PKV) erinevate dekoratiivsete detailidega.

Märkamatult on saanud kell 20.30 ja PKV uksest astuvad sisse esimesed külalised. Koridoris vahetatakse porisest ilmast määrdunud jalanõud mugavate tantsukingade vastu ning visatakse viimane pilk peeglisse, veendumaks kas kõik näeb ikka eeskujulik välja.

Tantsusaali uksel tervitavad külalisi kaunites lillelistes kleitides kaunitarid. Kõigile peoletulijatele jagatakse rinda värvilistest paberitest välja lõigatud lilled. Peast käib veel läbi mõte, et sellel lillel on kindlasti ka mingi kaval plaan. Ma ei eksinud, vastavalt lillele seatakse kokku meeskonnad erinevateks lõbusateks mängudeks.

Külaliste seas astub saali ka filmimeeskond, kes „Eesti lood” sarja raames filmib kaadreid „Kerro 40” dokumentaalfilmi tarbeks. Film on planeeritud tutvustama Käru maaelu erinevaid värve ja üheks värviks Kerro pereklubi kindlasti on.

Lauad on kaetud värviliste kevadist meeleolu rõhutavate linikutega ja korraldaja meeskond on külaliste jaoks valmistanud maitsvaid suupisteid ja roogasid. Üsna võõras on mulle vaatepilt, et kõik külalised on planeeritud alguseks kohal ja ootus- ärevalt ootavad avakõnet korraldajatelt. Lühitutvustus õhtu kohta kannab ette korraldaja laudkonna Mikud-Mannid esindaja, kes annab „avapaugu” lilletemaalisele peole.

VAADATAKSE AJAS TAGASI.

Järgmiseks astub rahva ette klubi kunagine staažikas perenaine Ester Viruste, kes teeb kiire tagasivaate Kerro klubi aegadele 2000-2009 vahemikus. Minu üllatuseks peitub Kerro klubi nime all palju hoolt, ühtekuuluvust ja põhjalikku korralduslikku tööd, läbi mille on kokku pandud värvikirev ajalugu erinevate kuulsuste ja meeleolukate üritustega. Kerro üritused väikses Käru nimelises asulas teevad silmad ette nii mõnelegi suurlinnas toimuvale peole.

Lõpuks on aeg tantsuliseks etteasteks ja instrumentide taha sätib ennast valmis ansambel „Poolen bänd”. Tantsijaid ei ole vaja muusikaga pikalt tantsuplatsile meelitada ning juba keerutavad esimesed paarilised heliseva muusika saatel. Ilus on seda vaadata, kuidas sarnaste kostüümidega paarilised graatsiliselt üle põranda liuglevad. Tekib korraks kahtlus, kas olen sattunud „Tantsud tähtedega” saatesse? Veel üks varjatud nüanss Kerro klubi väärtusest. Ansambel on tõeliselt hästi ettevalmistatud ja klassikaliste „süldilaulude” kaunistamiseks on lisatud vapustavat saksofoni, mille kõla paneb mul pea kergelt ringi käima. Olen rahulolev, et oma õhtuplaanid õigesti tegin ja ei kahtle oma otsuses tulla piiluma Kerro klubi tegemistesse mitte üks raas.

MÄNGUD PANEVAD PROOVILE LEIDLIKUSE JA HUUMORIMEELE.

Ansambli pauside vahele on planeeritud erinevad naljakad mängud. Äraarvamismäng sõnadega, kus kohe tuleb silmade ette summutavate kõrvaklappidega „Me armastame Eestit” staarid Hannes Võrno ja Peeter Oja. Mäng esemetega, mis toob taaskord välja naiste käekottide salapärase sisu - leida tuli meeskonna peale kokku erinevaid esemeid. Ja üks lustakamaid mänge oli moodustada kaardimast inimestest - mängud naerutasid külalisi ja saalis kõlasid lapselikud kilked. Õhtu naelaks minu jaoks oli temperamentne kreeka tants „Sirtaki”, mida paluti esitama kõiki saalis viibinuid mehi. Õhtu oli vägagi meeleolukas. Selgub, et kiireid ringe tantsupõrandal teha polegi teab mis lihtne ülesanne, eriti mulle „tüüpilisele“ linnaelanikule, kes harjunud tantsima kohapeal tammudes. Kerro klubi jääb mulle meenutama ühtekuuluvust ja meeskondlikku meelt, kus ei ole tähtis milline aastaarv on sul trükitud passi. See on üks sellistest eeskujudest, mida võiksid järgida ka teised tüüpilised Eesti „väikelinnad”.

Kuuldavasti toimub järgmine Kerro õhtu 13.mail ning korraldav laudkond Alati viis tõotab läbi viia enneolematu galaõhtu. Mina olen kindlasti kohal, tule sina ka! 

Aitäh selle võimaluse eest! 

Külaline Liia Loo  

Korduvad üheksakümnendad

Kerrorahva pidu RONGIS pööras suisa pööraseks

„Rong see sõitis tšuhhtšuhh-tšuhh” laulab klubiseltskond nagu üks mees, kui rong Tallinnast Viljandisse sõidab. 21. jaanuaril kihutas Käru Pritsumajas tuhatnelja Kerro rong, kus rohkem kui poolsada kerrolast rahvapidu pidasid. Meeleoluka peo võõrustajateks oli laudkond Ants Käpp ning nii nagu ikka, võtsid korraldajad ette valmistada rongiteemalise meelelahutusliku programmi. Tegemist oli Kerro pereklubi ajalooliste pidude taaslavastamisega. Sel korral tehti kaasaegne redisain 90-ndate alguses toimunud peole Pihkva-Petseri rong.
Rongipileteid oli kolmes klassis.
Et iga reisija tunneks end sel õhtul oodatud ja tähtsana, tervitas vedurijuht Elari igaüht isiklikult. Reisijad suunati esmalt pagasit ära andma ja siis piletijärjekorda. Lisatasu eest sai valida I klassi ja I klass lux vahel. I klassi reisija said istuda mugaval toolil ning lux reisijat kostitati lisaks reisinapsu ja kilu-muna võileivaga. 

Vahepaladena pakkusid palju lusti rongiteemalised väitemängud, mis aitasid külalistel peo teemast paremat ülevaadet saada. Laudkondadena pandi paika Viljandi-Tallinna marsruudile jäävad peatused, milles parimate teadmistega paistis silma laudkond Reinud. Kui jalad enam tantsusamme astuda ei jaksanud, istusid reisijad paigale ja lasid oma häälepaelad valla. Võidu lauldi teemakohaseid eesti- ja venekeelseid laule ning parimaks kooriks tunnistati laudkond Naabrid. 

Ants Käpad esitasid muusikalise sketši lavastades Jaan Tätte rongisõiduloo „Põrra põrra“. 

Puhvetimenüüs pakuti klassikalist ahjusardelli praadi, vanaema moodi mahlast ja täidlast lihapirukat ning ungari pekki, mis maitses oivaliselt eesti musta leiva peal. 

Sünnipäevalapsi õnnitlesid krokodill Gena, väike-armas ning suurte kõrvadega olend, keda tuntakse Potsatajana ning tõukerattal Kübaramoor. Koos lauldi mitmes keeles Gena sünnipäevalaulukest ja õnnitleti sünnipäevalisi Elroni kirjapulkadega. 

Muusikat mängis ansambel So What! See oli hea kogemus, lausa väga hea kogemus. Mängiti lugusid seinast seina, alates instrumentaalist rokini ja soulist popini ning mis peamine, see oli haarav. Ansambli liikmed teadsid täpselt, kuidas hoida publikut viimse piirini ohjes, et õigel hetkel ajada kõik tantsuplatsil olijad kikivarvule. Taaskord peeti maha üks vägev pidu, millel potentsiaali kesta varajaste hommikutundideni. Kuid siiski veidi peale kaht öösel jõuti sihtpunkti Viljandisse ning pidulised astusid meeleolukalt rongist välja. Üritust toetas meenete ja auhindadega AS Eesti Liinirongid (Elron). 

Aitäh Teile laudkond Ants Käpp mälestusväärse peo eest! 

Kevadpeo korraldavad MikudMannid ning seda juba 18. märtsil. 

Tiia Tuisk klubi perenaine

Kaunid kaheksakümnendad

26. novembril kogunes Pritsimaja saali veidi üle 50 pereklubi liikme ja külalise, et tähistada klubi 39. sünnipäeva. Klubilised kutsus kokku Naabrite laudkond, kes korraldas oma nägemuse Kerro 10. sünnipäevapeost, mis Gorbatšovi kehtestatud kuiva seaduse tõttu omal ajal klubis pidamata jäi.

Peo algul kogunesid osalised maja eesruumis, kus koguti sissepääsutasu, mille vastu jagati peopääsmeid. Klubilised olid ajastule kohase stiilimuutusega tublisti kaasa läinud ning soovijad said poseerida ajastutruus fotonurgas. 

Täpselt kell 21.00 avati saaliuksed ning korraldajad võtsid külalisi vastu tervitusnapsu ja soojade sõnadega. Vahepaladeks olid Naabrid ettevalmistanud mitmeid seltskonnamänge, mis olid tollele ajastule iseloomulikud ning viidi läbi maruvahva õnneloos. Loosi tahtel jagati ohtralt auhindu, toiduainetest kütuse kupongideni ning ei puudunud ka peavõit reis neljale Helsingisse, mis sel korral läks Aivar Saarperele.

Meelelahutust pakkus taas kord klubisse kutsutud Järvakandi pensionäride tantsutrupp Vürtsitüdrukud. Oma energilise ja optimistliku ellusuhtumisega tegid eakad prouad silmad ette nii mõnelegi noorele. Esitati mitmeid efektseid tantsunumbreid ning vahetati nii tihti kostüüme, et vahepeal võis lugemine sassi minna. Prouade tänavune etteaste klubilistele oli sama krapsakas, kui 16 aastat tagasi. 

Nii nagu klubis kombeks võeti ka sel sünnipäevapeol vastu uusi liikmeid. Gustav Gross ja Maire Häidma vandusid puuraamatul klubile igavest truudust, kinnitades tõotust pitsi Kerro kibedaga.
Korraldati iga-aastane peremehe ja perenaise valimine, mis muudatusi kaasa ei toonud.
Klubi eestvedamisega jätkavad Kristjan Kivisaar ja Tiia Tuisk. 

Südaöö saabudes õnnitleti sünnipäevalapsi ning söödi uhket ja maitsvat torti. Mõnusat tantsumuusikat pakkus Ervin Lillepea bänd. Pidu oli hoogne ja lõbus. Tantsu ja tralli jätkus tundideks peale südaööd.
Aitäh Naabritele meeldejääva peo eest!
Jaanuarikuu peo korraldab laudkond Ants Käpp ning siis pööratakse ajaratas kuumadesse 90ndatesse.
Kuupäev selgub uuel aastal. 

klubi perenaine Tiia Tuisk  

38. hooajale tagasi mõeldes...

Seljataha on jäänud tegus ja meeldejääv hooaeg. Ning tuletaks koos meelde, mis on kordasaadetud.

Oleme koos veetnud viis vahvat pidu, iga üks omas stiilis. Novembris korraldasid Mikud-Mannid aastapäeva peo, teemakohaselt kasutati õhupalle, nii kaunistuseks kui mängudes. Tordivalik oli sel korral eriti lai. Jaanuaris oli  Naabrite kord klubiliste meelt lahutada. Mehed olid šikid kikilipsudes ja naisi kaunistasid pärlid. Märtsis korraldasid Antskäpad Merekultuuri aasta peo, heeringad särasid veenuste õlgadel ning külas käis Kihnu Virve. Mais külvas hirmu Alati 5 meeskond, kutsudes Volbriööle klubi parimad nõiad ja võlurid. Meelelahutuseks korraldati hullumeelne õhukitarri show, kus tuntuimate rokkpalade saatel pidid kõvemad tegijad näitama, mis puust nad on. Kerro kümnendite sarja avapeo „Jälle algab kõik...” korraldasid laudkond Reinud meenutades 70ndaid aastaid. Reinud suutsid luua suurepärase 70ndate atmosfääri. Pidu oli stiilne ja ajastutruu.

LOE EDASI

Sentimentaalsed seitsmekümnendad

Kerro kümnendite sarja avapeo „Jälle algab kõik...” korraldasid laudkond Reinud meenutades 70ndate ajastut.

Esialgse traditsiooni kohaselt said klubilised peole registreeruda kohalikku poodi. Peo algul kogunes rahvas kannatlikult fuajees, kus koguti sissepääsutasu ning klubilised said endid jäädvustada koloriitses fotonurgas.

Kell 21.00 avanesid saaliuksed, kus pakuti külalistele kibedat tervitusnapsi, esitati meenutusi puuraamatust ning ühises ringis uuendati liikmete klubi vannet.

Nii nagu sellele ajastule kohane olid saal kaunistatud ohtra krepp-paberiga ning söögilauadki rikkalikult kaetud mitmesuguste piduroogadega. Vaheaegu sisustati traditsiooniliste küsimiste-kostmiste mängudega, kus klubilised pandi proovile Kerro ajaloo teadmistes. 

Taas üle pika aja jäädvustati klubi ühispilt, mille tulemus leiab peatselt endale kodu Käru valla 2017. aasta kalendris „Kerro 40”. Südaööl õnnitleti suviseid sünnipäevalapsi laulu ja punaste nelkidega ning laululehtede saatel kõlas võimsalt Kerro hümn. 

Reinud suutsid luua suurepärase 70ndate atmosfääri. Pidu oli väga stiilne ja ajastule kohane. Kõigele lisas vürtsi kahemehe ansambel “Ah sa RAKS”, mille saatel keerutati hoogsalt jalga kuni hommikutundideni. Kohal oli Diafilmi võttegrupp, kes dokumenteerib käesoleval ja järgneval aastal Kerro pereklubi inimesi, olemust ja tegemisi tõiselufilmis sarjale „Eesti Lood”. Tänaseks päevaks on valminud treiler „Kerro 40”, mis on huvilistele kättesaadav veebiportaal youtube vahendusel. 

Suur aitäh Teile laudkond Reinud selle lõbusalt lustaka ja vinge 70ndate peo eest. Kümnendite sarja jätkavad 26. novemberil laudkond Naabrid ning siis juba meenutame kaheksakümnendaid. 

Kristjan Kivisaar ja Tiia Tuisk  

Alati5 kutsub nõiatantsu lööma

Taaskord tõestasid kerrokad, et nemad juba pidutseda oskavad. Maagilisel volbriööl peeti maha hooaja viimane pidu ning saadeti klubilised suvepuhkusele. Atraktiivsete ja kartust tekitavate kostüümidega olid peolised tublisti vaeva näinud ning Alati 5 laudkonna poolt korraldatud pidu oli kaasahaarav ja meeldejääv. 
Õhtujuhiks polnud keegi muu kui kivisüdamega Kivinõid, kelle kepi saatel tantsiti, söödi ja pruugiti võlujooki. Ulakaid nõidu ja võlureid tantsutas ansambel „Pohmell“. Vaheaegadel mängiti nõia stiilis Trips-traps-trulli. Rõngad ja ristid asendati nõia-atribuutikale omaste torumütside ja luudadega. Samuti ei saa mööda vaadata hullumeelsest õhukitarri meistrivõistlusest, kus tuntuimate rokkpalade saatel näitasid „kõvemad tegijad“, mis puust nad on. Nagu rokkaritele kombeks, purustati kujuteldavaid muusikariistu ja käristati särke lõhki. Eestlased võivad küll pealtnäha vagurad olla, kuid sees möllab neil tõeline loom! Tõelist looma enda sees esitles Reinude esindaja Olev, kes selle ürituse ka „kinni” pani. Uskumatult palju oli sel korral sünnipäevalapsi, keda peeti meeles kevadiste lillekimpudega. Sünnipäevalapsed keerutasid tantsu ei millegi muu kui „Nõiaelu” laulu järgi. Iga endast lugupidav nõid teab seda laulu ju unepealt. Nõiad olid sel korral tõeliselt hoos ja ansambelgi sai kurjusejuure pisiku ning tantsu jätkus kuni hommikutundideni.

Uue hooaja avapeo korraldavad Reinud ja seda juba 70-ndate stiilis. Täpsem kuupäev selgub augustis. Kohtumiseni!

Tiia Tuisk