Kätte on jõudnud laupäev ja aeg
on seada suund maakodu poole - Kärusse. Seekord pole see kõigest
tavapärane külastus isatallu vaid õhtuks ootas mind kutse
kohalikule Kerro pereklubi üritusele.
Oleme ju ennegi kuulnud maaelu raskest
ja üksluisest ning rutiinirohkest elust, kuid paljugi sõltub meist
endist, kuidas me lisame oma ellu värvi. Käru külaelanikud on
selleks lahenduseks leidnud omanäolise üritusterohke Kerro klubi.
See kõrvaltvaatajale veidi mõistmatuks jääv „kommuun” on
püsinud juba 40 aastat, mis seob omavahel küla nooremaid ja
vanemaid elanikke. Üheskoos korraldatakse erinevaid üritusi ning
see lisab maaelule paraja näputäie vürtsi. Tantsuõhtud, mida
korraldatakse iga paari kuu tagant on täis meelelahutusliku
programmi ja elavat tantsumuusikat. Nagu igal teiselgi klubil,
määratakse ka Kerro klubis üheskoos hääletades juhtkond, kes
vastutab eelarve ja muude tähtsate küsimuste eest. Sel aastal on
perenaise rolli valitud Tiia Tuisk, kellele võlgnen ma võimaluse
pääseda „kitsasringi” nimega Kerro.
ALEV TUKUB, ENT RAHVAS VALMISTUB.
Õhtuhakul on külaelanikud oma
kodudesse varjunud ja tänavatel valitseb vaikus - käib usin
ettevalmistus kauaoodatud õhtuks. Klubiliikmed näevad palju vaeva
peoks määratud stiiliga kokkukäivate kostüümidega - sel korral
on riietus kevadlilleline. Korraldav laudkond kaunistab Pritsimaja
saali (PKV) erinevate dekoratiivsete detailidega.
Märkamatult on saanud kell 20.30 ja
PKV uksest astuvad sisse esimesed külalised. Koridoris vahetatakse
porisest ilmast määrdunud jalanõud mugavate tantsukingade vastu
ning visatakse viimane pilk peeglisse, veendumaks kas kõik näeb
ikka eeskujulik välja.
Tantsusaali uksel tervitavad külalisi
kaunites lillelistes kleitides kaunitarid. Kõigile peoletulijatele
jagatakse rinda värvilistest paberitest välja lõigatud lilled.
Peast käib veel läbi mõte, et sellel lillel on kindlasti ka mingi
kaval plaan. Ma ei eksinud, vastavalt lillele seatakse kokku
meeskonnad erinevateks lõbusateks mängudeks.
Külaliste seas astub saali ka
filmimeeskond, kes „Eesti lood” sarja raames filmib kaadreid
„Kerro 40” dokumentaalfilmi tarbeks. Film on planeeritud
tutvustama Käru maaelu erinevaid värve ja üheks värviks Kerro
pereklubi kindlasti on.
Lauad on kaetud värviliste kevadist
meeleolu rõhutavate linikutega ja korraldaja meeskond on külaliste
jaoks valmistanud maitsvaid suupisteid ja roogasid. Üsna võõras on
mulle vaatepilt, et kõik külalised on planeeritud alguseks kohal ja
ootus- ärevalt ootavad avakõnet korraldajatelt. Lühitutvustus õhtu
kohta kannab ette korraldaja laudkonna Mikud-Mannid esindaja, kes
annab „avapaugu” lilletemaalisele peole.
VAADATAKSE AJAS TAGASI.
Järgmiseks astub rahva ette klubi
kunagine staažikas perenaine Ester Viruste, kes teeb kiire
tagasivaate Kerro klubi aegadele 2000-2009 vahemikus. Minu üllatuseks
peitub Kerro klubi nime all palju hoolt, ühtekuuluvust ja põhjalikku
korralduslikku tööd, läbi mille on kokku pandud värvikirev
ajalugu erinevate kuulsuste ja meeleolukate üritustega. Kerro
üritused väikses Käru nimelises asulas teevad silmad ette nii
mõnelegi suurlinnas toimuvale peole.
Lõpuks on aeg tantsuliseks etteasteks
ja instrumentide taha sätib ennast valmis ansambel „Poolen bänd”.
Tantsijaid ei ole vaja muusikaga pikalt tantsuplatsile meelitada
ning juba keerutavad esimesed paarilised heliseva muusika saatel.
Ilus on seda vaadata, kuidas sarnaste kostüümidega paarilised
graatsiliselt üle põranda liuglevad. Tekib korraks kahtlus, kas
olen sattunud „Tantsud tähtedega” saatesse? Veel üks varjatud
nüanss Kerro klubi väärtusest. Ansambel on tõeliselt hästi
ettevalmistatud ja klassikaliste „süldilaulude” kaunistamiseks
on lisatud vapustavat saksofoni, mille kõla paneb mul pea kergelt
ringi käima. Olen rahulolev, et oma õhtuplaanid õigesti tegin ja
ei kahtle oma otsuses tulla piiluma Kerro klubi tegemistesse mitte
üks raas.
MÄNGUD PANEVAD PROOVILE LEIDLIKUSE JA
HUUMORIMEELE.
Ansambli pauside vahele on planeeritud
erinevad naljakad mängud. Äraarvamismäng sõnadega, kus kohe tuleb
silmade ette summutavate kõrvaklappidega „Me armastame Eestit”
staarid Hannes Võrno ja Peeter Oja. Mäng esemetega, mis toob
taaskord välja naiste käekottide salapärase sisu - leida tuli
meeskonna peale kokku erinevaid esemeid. Ja üks lustakamaid mänge
oli moodustada kaardimast inimestest - mängud naerutasid külalisi
ja saalis kõlasid lapselikud kilked. Õhtu naelaks minu jaoks oli
temperamentne kreeka tants „Sirtaki”, mida paluti esitama kõiki
saalis viibinuid mehi. Õhtu oli vägagi meeleolukas. Selgub, et
kiireid ringe tantsupõrandal teha polegi teab mis lihtne ülesanne,
eriti mulle „tüüpilisele“ linnaelanikule, kes harjunud tantsima
kohapeal tammudes. Kerro klubi jääb mulle meenutama ühtekuuluvust
ja meeskondlikku meelt, kus ei ole tähtis milline aastaarv on sul
trükitud passi. See on üks sellistest eeskujudest, mida võiksid
järgida ka teised tüüpilised Eesti „väikelinnad”.
Kuuldavasti toimub järgmine Kerro
õhtu 13.mail ning korraldav laudkond Alati viis tõotab läbi viia
enneolematu galaõhtu. Mina olen kindlasti kohal, tule sina ka!
Aitäh
selle võimaluse eest!
Külaline Liia Loo
