neljapäev, 30. märts 2017

Kevadekuulutajad Mikud-Mannid

Kätte on jõudnud laupäev ja aeg on seada suund maakodu poole - Kärusse. Seekord pole see kõigest tavapärane külastus isatallu vaid õhtuks ootas mind kutse kohalikule Kerro pereklubi üritusele.
Oleme ju ennegi kuulnud maaelu raskest ja üksluisest ning rutiinirohkest elust, kuid paljugi sõltub meist endist, kuidas me lisame oma ellu värvi. Käru külaelanikud on selleks lahenduseks leidnud omanäolise üritusterohke Kerro klubi. See kõrvaltvaatajale veidi mõistmatuks jääv „kommuun” on püsinud juba 40 aastat, mis seob omavahel küla nooremaid ja vanemaid elanikke. Üheskoos korraldatakse erinevaid üritusi ning see lisab maaelule paraja näputäie vürtsi. Tantsuõhtud, mida korraldatakse iga paari kuu tagant on täis meelelahutusliku programmi ja elavat tantsumuusikat. Nagu igal teiselgi klubil, määratakse ka Kerro klubis üheskoos hääletades juhtkond, kes vastutab eelarve ja muude tähtsate küsimuste eest. Sel aastal on perenaise rolli valitud Tiia Tuisk, kellele võlgnen ma võimaluse pääseda „kitsasringi” nimega Kerro.

ALEV TUKUB, ENT RAHVAS VALMISTUB.
Õhtuhakul on külaelanikud oma kodudesse varjunud ja tänavatel valitseb vaikus - käib usin ettevalmistus kauaoodatud õhtuks. Klubiliikmed näevad palju vaeva peoks määratud stiiliga kokkukäivate kostüümidega - sel korral on riietus kevadlilleline. Korraldav laudkond kaunistab Pritsimaja saali (PKV) erinevate dekoratiivsete detailidega.
Märkamatult on saanud kell 20.30 ja PKV uksest astuvad sisse esimesed külalised. Koridoris vahetatakse porisest ilmast määrdunud jalanõud mugavate tantsukingade vastu ning visatakse viimane pilk peeglisse, veendumaks kas kõik näeb ikka eeskujulik välja.
Tantsusaali uksel tervitavad külalisi kaunites lillelistes kleitides kaunitarid. Kõigile peoletulijatele jagatakse rinda värvilistest paberitest välja lõigatud lilled. Peast käib veel läbi mõte, et sellel lillel on kindlasti ka mingi kaval plaan. Ma ei eksinud, vastavalt lillele seatakse kokku meeskonnad erinevateks lõbusateks mängudeks.
Külaliste seas astub saali ka filmimeeskond, kes „Eesti lood” sarja raames filmib kaadreid „Kerro 40” dokumentaalfilmi tarbeks. Film on planeeritud tutvustama Käru maaelu erinevaid värve ja üheks värviks Kerro pereklubi kindlasti on.
Lauad on kaetud värviliste kevadist meeleolu rõhutavate linikutega ja korraldaja meeskond on külaliste jaoks valmistanud maitsvaid suupisteid ja roogasid. Üsna võõras on mulle vaatepilt, et kõik külalised on planeeritud alguseks kohal ja ootus- ärevalt ootavad avakõnet korraldajatelt. Lühitutvustus õhtu kohta kannab ette korraldaja laudkonna Mikud-Mannid esindaja, kes annab „avapaugu” lilletemaalisele peole.

VAADATAKSE AJAS TAGASI.
Järgmiseks astub rahva ette klubi kunagine staažikas perenaine Ester Viruste, kes teeb kiire tagasivaate Kerro klubi aegadele 2000-2009 vahemikus. Minu üllatuseks peitub Kerro klubi nime all palju hoolt, ühtekuuluvust ja põhjalikku korralduslikku tööd, läbi mille on kokku pandud värvikirev ajalugu erinevate kuulsuste ja meeleolukate üritustega. Kerro üritused väikses Käru nimelises asulas teevad silmad ette nii mõnelegi suurlinnas toimuvale peole.
Lõpuks on aeg tantsuliseks etteasteks ja instrumentide taha sätib ennast valmis ansambel „Poolen bänd”. Tantsijaid ei ole vaja muusikaga pikalt tantsuplatsile meelitada ning juba keerutavad esimesed paarilised heliseva muusika saatel. Ilus on seda vaadata, kuidas sarnaste kostüümidega paarilised graatsiliselt üle põranda liuglevad. Tekib korraks kahtlus, kas olen sattunud „Tantsud tähtedega” saatesse? Veel üks varjatud nüanss Kerro klubi väärtusest. Ansambel on tõeliselt hästi ettevalmistatud ja klassikaliste „süldilaulude” kaunistamiseks on lisatud vapustavat saksofoni, mille kõla paneb mul pea kergelt ringi käima. Olen rahulolev, et oma õhtuplaanid õigesti tegin ja ei kahtle oma otsuses tulla piiluma Kerro klubi tegemistesse mitte üks raas.

MÄNGUD PANEVAD PROOVILE LEIDLIKUSE JA HUUMORIMEELE.
Ansambli pauside vahele on planeeritud erinevad naljakad mängud. Äraarvamismäng sõnadega, kus kohe tuleb silmade ette summutavate kõrvaklappidega „Me armastame Eestit” staarid Hannes Võrno ja Peeter Oja. Mäng esemetega, mis toob taaskord välja naiste käekottide salapärase sisu - leida tuli meeskonna peale kokku erinevaid esemeid. Ja üks lustakamaid mänge oli moodustada kaardimast inimestest - mängud naerutasid külalisi ja saalis kõlasid lapselikud kilked. Õhtu naelaks minu jaoks oli temperamentne kreeka tants „Sirtaki”, mida paluti esitama kõiki saalis viibinuid mehi. Õhtu oli vägagi meeleolukas. Selgub, et kiireid ringe tantsupõrandal teha polegi teab mis lihtne ülesanne, eriti mulle „tüüpilisele“ linnaelanikule, kes harjunud tantsima kohapeal tammudes. Kerro klubi jääb mulle meenutama ühtekuuluvust ja meeskondlikku meelt, kus ei ole tähtis milline aastaarv on sul trükitud passi. See on üks sellistest eeskujudest, mida võiksid järgida ka teised tüüpilised Eesti „väikelinnad”.

Kuuldavasti toimub järgmine Kerro õhtu 13.mail ning korraldav laudkond Alati viis tõotab läbi viia enneolematu galaõhtu. Mina olen kindlasti kohal, tule sina ka! 
Aitäh selle võimaluse eest! 
Liia Loo